(400 postitus, tahaks rõkata! ei saa, sest numbrid valetavad. tegelikult oleme me 390 juures, sest ma olen kogemata kunagi ühest kümnest üle hüpanud)

aga pole hullu, siin on ilmselt mu kõige lemmikum räpilugu otse ulaanbaatari sõpruslinnast oaklandist, mis kodukohaks nba tiimile golden state warriors, kus muideks paar hooaega mänginud ka kogu liiga läbi aegade lühim mees muggsy bogues (1.60), kes omal ajal tegi rolli hirmuäratavas sopsumuuvis space jam. peabki playstationilt tolmu pealt pühkima ning nba live 99 sisse lükkama. seal mängus on martin müürsepp muideks phoenix sunsi koosseisus, kuigi ta reaalselt arizona pealinna (kõige rahvarikkam usa state capital!) klubis mängida ei saanudki. aga 93 ’til infinity kahtlemata pundi kõige hitisem sinku kõige tuntuma albumi pealt (muidugi samanimeline!). aasta oli siis 1993, suusatamise mm toimus falunis ja mina olin 4. this is how we chill.

Advertisements

uurisin just enne dlukdluki möödunud aasta mannetut statistikat. mõni inimene isegi käis, aga ega neil siin teha nagunii midagi polnud, sest isegi haige käpaga kiisu viitsiks rohkem postitada kui mina. vähemalt tabas mind nostalgiapomm, lugusid ju tegelikult tore ebapopulaarses blogis endaga jagada. seepärast tutvustangi teile brasiillast marcos vallet, kes tšillimas vee all nagu grungeajastu beebi. mm-i aasta esimene (ja loodetavasti mitte viimane) dlukdluki pala on muidugi jalgpallist, valle loetleb oma koduriigi legendaarse koduklubi flamengo pallureid, lõõritab veel miskit kera taga jooksmisest ja kokkuvõttes tõdeb, et flamengo surmani! football, bloody hell.

kuna viimasest postitusest on möödas koguni üle nelja kuu, siis tasub emotsionaalselt naasta koos maailma kõige emoma nimega emobändiga. õnneks pole tegu selle kolmanda/neljanda laine emoga, mis 00ndatel meinstriimi jõudis, vaid hoopiski korraliku second wave emo revivali või indie emo revivali või midwest emo revivaliga. kuidas ise soovite. ühesõnaga 90ndate emo uues kuues. veits post-rock’i mõjutusi ka ja tulemus on mõnus. indimeestele kindlasti meeldib. ühtlasi tervitaks ka blogi ainsat lugejat ehk anni. dlukdluk is a beautiful place & i am no longer afraid to die.

hoppapahei rahvas! enne kui oli king midas sound oli kevin martinil hästi palju erinevaid projekte ja üks neist ka ntks see sigavinge nimega techno animal! siit on lugu nimega piranha albumilt the brotherhood of the bomb! jällegi üks hea pealkiri. tundub, et kevin martin tunneb end ka sõnade maailmas vägagi mugavalt. techno animal on aga muidugi kõikemuud kui mugav. see on muusika, mida teeks vaimselt täiesti terve inimene siis, kui ta on veetnud 3 kuud mõnes eriti sickos hullumajas. ründav ja paranoiline hip-hop, mis jalgpalliplatsil saaks punase kaardi juba kindlasti enne 56. minutit.

Στέρεο Νόβα. jee. täna saab kuulda kreeka väidetavaid elektroonilise muusika pioneere ansamblist stereo nova. see pala pärineb nende 1992 aasta omanimeliselt debüütalbumilt. mtv euroopa arvas muideks 1994 aastal, et tegemist on parima kreeka bändiga! nüüd võiks rääkida neist aegadest, mil mtv muusikat näitas, aga mina ei tea neist midagi, sest minu koju jõudsid läbi häda vaid sahisevad viva ja eurosport, neist viimane töötas minu meelest ainult esmaspäeva hommikuti. samas oli see ka eurogoalsi aeg, nii et kõik võis olla kontrolli all.

niisiis, poisid alustasid nime bobby blast all, debüütalbumiks muutsid ära, andsid hiljem veel mõned albumid (4-5?) välja ja läksid lahku. siin loos küll vokaali ei kuule, aga tegelikult on album täidetud mingi tüübiga, kes konstantselt vuristab ette kreekakeelseid sõnu. on’s see siis spoken word või räpp, ei oskagi öelda, midagi vahepealset vist.

igatahes, muusika näol tegemist korraliku ja meeleoluka technouimerdamisega. vbl kui aphex twin oleks sündinud kreekas, omanud vähem-revolutsioonilist mõistust ja söönud souvlakit. võib-olla siis oleks ta ka stereo nova liige. aga ei, hoopis kbhta ja michalis delta on need, kes stereo nova nime taha peituvad. mõlemad annavad siiamaani plaate välja ja teevad filmimuusikat jne. ei tea mina, mis biiti nad tänapäeval ajust välja tõmbavad. kbhta’t tänatakse internetiavarustes ka oma panuse eest ateena 2004 olümpiamängude avamistseremooniaks. mida ta täpselt sealt tegi, ei oskagi öelda, isegi wikipedias olevad viited ei tee mind targemaks. samas pakun välja loovprojekti idee kõikidele (hobi)melomaanidele: milline võiks olla olümpiamängude avatseremoonia muusikaline kava siis, kui üritus toimuks tallinnas? ilmselt seda ei juhtu kunagi, kui me just järsku rikkaks naftariigiks ei saa, aga sessi ajal on hea mõelda asjadest, millest ei peaks.

townes ja earle – nii palju tuttavaid nimesid. tegemist siis steve earle‘i pojaga, kes oma nime saanud townes van zandt‘i järgi. selline kombo ei saa valetada ja seda ei teegi. dlukdlukis täna kodukootud versioon loost ain’t waitin’, mis pärineb townes’i (mul taas väga hea meel seda nime kasutada) 2010 aasta albumilt harlem river blues. selles variandis on trummid, kitarrid ja suupillid jõepõhja heidetud ja alles on ainult käreda häälega kitarrist nashville’i rõdul. jehuu!

mis juhtub teismeliste superstaaridega? kui one directioni poisid või eesti värskeim superstaar rasmus rändvee oma tuleviku üle mõtiskleda tahavad, võiksid nad tutvuda alex chiltoniga, kes sai 60ndate lõpus kuulsaks bändis nimega the box tops, olles üks viiest  viksist pintsakus poisist, keda kõik neiud julgeksid koju perekondlikule lõunale ette näitamiseks viia. the box topsi lõppedes pani chilton kokku rokkbändi nimega big star ja andis nendega välja plaadi nimega #1 record. sellega tekkis chiltonil kaks probleemi: ei saanud ta bänd suurteks staarideks ega saavutanud #1 tabelikohta. ka järgnevad albumid polnud edukamad ja third/sister loversi valmimise ajaks aastal 1974 oli chilton üks paras depressiooni ja vaimuhaiguse mäsu ning need kaks elementi on teatavasti iga korraliku kultusplaadi alustalaks (ja soovitatavaks tingimuseks, et  dlukdlukki sattuda: ole veider, sure traagiliselt või ole kuidagi seotud jalgpalliga). plaadifirma, mis oleks nõus big stari kolmandat plaati välja andma, leiti alles 1978 ja sellest ajast saati on see kõigis “546346 albumit, mida sa pead enne reinkarnatsiooni kuulama” listides olemas. hiljem tegi chilton ka hunniku sooloplaate, hinnangud neile kõiguvad skaalal “druggy mess” – “lo-fi masterpiece”.

aga siin on hoopis kendal johanssoni igati 2010. aasta kõlaga (ja tegelikult ka 2013. kõlaga, aga oleme faktidega täpsed!) kaver third/sister loversi peal olevast loost nimega blue moon. keegi ei tea kendal johanssonist mitte midagi peale selle, et ta on meessoost ning ei enne ega pärast seda  melanhoolset big stari töötlust ei ole ta selle nime all ka muusikamaailmas midagi teinud. kurb hakkab.

oeh, küll see brasiilia muusika on üks kaunis kraam. tegelikult ei saa ainult rivaldo sünnimaad kiita, ladina-ameerika on igasuguseid pooltantsukaid päikeselugusid täis. kiidan heaks. nüüd aga asja juurde, siin järjekordne mpb (música popular brasileira) staar caetano veloso, kes populaarse videoportaali toel esitab meile loo nimega nine out of ten oma albumilt (mis ajab dlukdlukki lugevatel mudilastel kindlasti irve kõrvadeni) transa. 1972. transa on viimane album, mille caetano lindistas inglismaal paguluses olles ja endasõnutsi on nine out of ten parim ingliskeelne lugu. 9 ladina grammyt ja 2 ameeriklaste grammyt kotti pistnud mees ei saa valetada. ei tea mina, mis sel sambarahvusel vee ja pudru sees on, et nad suudavad mängida jalgpalli paremini kui deep blue arvuti malet ning samas luua südantlõhestavalt ilusaid laule.

tantsumussi gruuvistele hingedele! chakachas ehk latin funk otse … belgiast! kollektiivi tuntumaks hitiks on kahtlemata 1972 aasta jungle fever, mida wiki andmetel müüdi usas üle miljoni koopia ja mis ronis billboardi edetabelis lausa kaheksandale kohale. stories oli järgmine sinku pärast džunglipalavikku aga samasugust populaarsust saavutada ei suutnud. küll ma mäletan mingisugust juutuubi kommentaari (mida ma hetkel leida ei suuda?), kus väidevalt üks the avalanche’i kuttidest mängis seda oma lugu oma dj-setis. asi seegi!

ega häbeneda ei saa ka fakti, et diskofännid tunnevad ilmselt suurt sarnasust selle loo ja boney m’i obskuurse 1990 singli stories vahel. seda seepärast, et saksamaa toredad muusikud sämplisid seal loos aasta varem ilmunud izit’i töötlust chakachas’i loost nimega .. stories. loogiline ja keeruline. kõik alternatiivsema roki austajad võivad ka kõrvades teatavat sarnasusesurinat tunda, sest cake’i b-sides and rarities albumil aastast 2007 asub lugu nimega thrills, mis on just kohe-kohe teie arvutist mängiva hakkava loo järjekordne töötlus. aitab, sai niigi palju jutustatud!

radio pyongyang võiks vabalt olla põhja-korea eluolust inspireeritud uk post-punk bänd, aga üllatuslikult on hoopis pyongyang’i raadio (praeguse nimega voice of korea). jep, esimest korda dlukdluki ajaloos saab kuulda lõuna-korea põhjanaabrite biiti!

1) tuleb mainida, et artist on siin kohal teadmata, sest mängimisel pole mitte üks kindel lugu, vaid väikene kollaaž radio pyongyangi programmist. juutuubis märgitud sublime frequencies näol on tegemist plaadifirmaga, mis radio pyongyang: commie funk and agit pop from the hermit kingdom kogumiku välja andis. sama kompilatsioon, kus on peal nii new model army, kui ka teised raadio segumiksid nagu motherland megamix ja start ’em young. intrigeeriv värk.

2) nagu laias internetis on öeldud:  “there’s so much here that’s bizarre, epic, disturbing, otherworldly, catchy, and just plain enjoyable.” sõnad suust võetud, mis mul muud ikka kobiseda. nautige!

%d bloggers like this: