286: john talabot – depak ine

otse barcelonast tuleb hausimees john talabot, kes oma uue albumiga sõuab vaikselt feimi poole. depak ine aerutab aga uimases puusapsühhedeelsuse meres. kasutage oma kujutlusvõimet.

285: burial – loner

burial’i uue ep pealt. nii vägevalt vägev, et sõnu ei olegi, aga mingi mardika tunne tekib seda kuulates. ei tea, miks.

284: pepe deluxé – the storm

niisiis, soome muusikud (kes muideks eestis esinenud ka koos onu bellaga!), kellele meeldivad vist absoluutselt kõik žanrid maailmas, on oma uue albumiga “queen of the wave” muljet avaldanud sufjan stevensile, kes põhjanaabrite värske kraami oma plaadifirma asthmatic kitty abil kogu ameerikamaale maha müüa üritab. milline lause!

vähemalt alternatiivikute seas kogub populaarsust (popmatters’i 10/10 review heaks tõestuseks) ja ilmselt on see alles algus. tüübid on absoluutselt kreisid ja ma ei viitsi metafooridega nende helikeelt seletada, nii et ma lihtsalt kopin, mis žanreid nende uus album rateyourmusic.com’i külastajate arvates esindab: baroque pop, psychedelic rock, art pop, neo-psychedelia, surf rock, space age pop, trip hop, psychedelic pop, rock opera, breakbeat. jee! an esoteric pop opera in three parts nagu väidab plaadiümbris. jee!

the storm on minu jaoks albumi üks väljapaistvamaid radasid, aga ilmselt ka kõige suurem hit and miss. algab mõnusa zeuhlina ja meenutab otseloomulikult magmat, (lähem tutvus magmaga dlukdluki aprill 2010 postitusest) aga mingi hetk areneb edasi psühhedeelseks surfrokiks. ma täpselt ei tea, mis siin toimub, aga see on sulnilt puhas ajutapp. soundtrack millelegi, milleni mu mõistus ei küündi.

aga kõige-kõige tähtsam teade tuleb rannikul elavatele inimestele, kes võiksid kindlasti pepe plaadi endale soetada, sest bänd annetab kõik tulud john nurmineni fondi projektile “puhas läänemeri”, mis nagu nimigi reedab, aitab meie armast läänemerd rokast puhtaks küürida (täpsemaks eesmärgiks vähendada 2500 tonni võrra fosfaate läänemerest 2015 aastaks & toetada läänemerel sõitvaid naftatankreid, et nad kogemata kõike ära ei reostaks). väärt värk. vist esimene keskkonnateemaline info, mis dlukdlukil au teieni tuua on olnud.

283: geto boys – damn it feels good to be a gangsta

282: jawbreaker – i love you so much it’s killing us both

281: the afghan whigs – debonair

esimene mitteloodeameerika bänd, mis oma albumi subpop’i alt välja andis. debonair aga ei jõudnudki kõigi indilaste lemmikleibeli alt ilmuda, vaid selleks ajaks olid need ohio poisid juba elektra rüpes. aasta oli siis 1993. alternatiivrokk, grunge, soul rock. meenutab kohati igasuguseid mürarokkareid nagu big black ja the jesus lizard, aga samas kõlab ka mõnusalt popikalt. kui selline harv kombo on jumala poolt juba loodud, siis mul on väga raske midagi halvasti öelda.

280: dead kennedys – when ya get drafted

pungiklassikat ka!

279: jason falkner – miracle medicine

mul on alati olnud tugev kiindumus popmuusika vastu. intelligentse tilulilu kõrvalt on mõnus lasta vahepeal kõrval puhata maheda catchy’duse saatel. siin on jason falkner, kes mõnda aega oli ka powerpop bändi jellyfish kitarrist, aga sellest sai tal villand, sest ta ei tahtnud olla kõigest kitarrist! natuke läks aega mööda ja aastal 1996 ilmus falkneri oma powerpopikas nimega presents author unknown. millegipärast ei saanud see kuigi populaarseks ja falkner on siiamaani üsna obskuurne tüüp, kuigi kitarripoppi oskab ta mõnusalt kütta. miracle medicine (sest üht teist falkneri debüütalbumi lugu youtube’s pole. jep. obskuursus) ja jason’i meelas naeratus ootavad teid populaarses videoportaalis.

278: mandra gora – wicked warp

kuna viimased dlukdluki lood on valdavalt rokivõtmes olnud, siis ma otsustasin, et reedene päev (kui peoperioodi algus) on suurepärane selleks, et teie kõrvadesse üks korralik 1993 aasta goatrance tungida saaks.

277: los planetas – que puedo hacer

hispaania vist kõige popim indirokk bänd ja nende esimene hittsingel aastast 1994. väidetavalt läheb los planetasest pool kaduma, kui lüürikast aru ei saa. mina ei saa, aga isegi pooles vinnas los planetas on vinge.